Vytautas Suure on üks tuntumaid tegelasi Leedu ajaloos. Teda austatakse tänapäevani suurte saavutuste eest, eriti Leedu riigi laiendamise eest Baltikumist kuni Musta mereni tema valitsemise ajal.
1994. aasta 16. juulil, Grunwaldi lahingu aastapäeva puhul, avati Galvė järve saarel, teel Trakai lossini, rahvakunstnik Ipolitas Užkurnyse valmistatud puidust mälestusmärk Vytautas Suurele.
Leedu suurvürst Vytautas elab aga eriti soojalt Trakai elanike ja karaimide südames. Pärast võitu Musta mere ääres tõi ta Leetu ligi 400 karaimi perekonda Krimmist. Nad asusid elama Trakaisse – toonasesse pealinna –, kus vaprad sõdalased kaitsesid lossi Saksa ordu rünnakute eest, samal ajal kui teised harisid maad ja tegelesid aiandusega.
On palju arutelusid selle üle, miks Vytautas karaimid kaasa tõi. Mõned usuvad, et see oli kaotatud sõja reparatsioonide osa, teised arvavad, et Vytautas imetles karaimide vaprust ja soovis neid kasutada harvaasustatud läänealade kaitsmiseks. Mõned ajaloolised viited osutavad, et Vytautasel võis olla oma karaimi väeosa. Karaimid teenisid hiljemgi armees ja võitlesid koos tatarlastega Grunwaldi lahingus.
Karaime peeti suurepärasteks sõdalasteks, mille põhjuseks olid nende tugevad sõjatraditsioonid. Nende vapil on kahesuunaline piik (senek) ja kilp (kalkan). Karaimi keeles on säilinud rikkalik militaarterminoloogia, mida teised türkikeelsed rahvad on sageli asendanud laensõnadega.
Leedu karaimid
moodustasid omaette kogukonna, mida nimetati džymatiks. Nende õiguslikku staatust määratlesid valitsejate poolt antud privileegid.
Esimene dokument, mis reguleeris karaimide staatust Leedus, oli 1441. aasta privileeg kuningas Casimir IV Jagiellonilt, mis andis Trakai karaimidele samad Magdeburgi õigused nagu Vilniusele, Trakaile ja Kaunasele. Nad said isevalitsuse õiguse, mida juhtis nende seast valitud foogt. Karaimid allusid vaid foogtile, kes vastutas otse valitseja ees. Järgnenud valitsejad täpsustasid ja laiendasid neid õigusi veelgi, tagades karaimidele kaitse ja austuse.
Sügavat austust Vytautase vastu kajastavad ka tema kuju ülistused kirjanduses ja kunstis. Karaimid kutsuvad teda Vatat Biji – “kuningas, kes purustab vaenlasi.”
Rahvajuttudes kujutatakse Vytautast targa, vappera ja õilsana. Karaimide kodudes leidub siiani tema portreesid. Legendid annavad pühalikkuse isegi tema hobusele, millel usutakse olevat imelised võimed.
Üks legend räägib, kuidas üleujutus ähvardas Karaimi tänavat, kui mehed olid sõjas. Karaimi naised sõudsid Vytautase juurde abi paluma. Ta lubas aidata – ja peagi ilmus tema hobune, jõi kogu vee ära ja päästis tänava. Naistel olid rõõmupisarad silmis ning nad kiitsid suurvürsti ja tema imelist hobust. Hobune, paisunud nagu mägi, lonkis välja linnast Karaimide väljadele. Seal, kus ta peatus, tekkis väike järv – Puvus (Čirik giol‘) –, mis meenutab seda imet tänaseni.