Kolmanda Naiste matka korraldas klubi asutaja Ada Vėtrė, kelle idee koondada naisi ühistegevuseks on tapnud kauniks traditsiooniks. Ada usub, et matkad ei ole vaid füüsiline väljakutse, vaid ka võimalus tugevneda, leida sisemine rahu ning ammutada inspiratsiooni teistelt naistelt. Tänu tema pingutustele muutus see matk mitte ainult järjekordseks rännakuks looduses, vaid ka sooja ühtekuuluvuse, naiseliku energia ja vastastikuse toetuse päevaks, mil iga osaleja sai põgeneda argipäevast ja koguda uusi jõuvarusid.

2025. aasta 8. novembril asusid matkasellid teele läbi Aukštaitija rahvuspargi, läbides üle 20 kilomeetri pikkuse ringmaršruudi, mis lookles läbi Ginučiai linnamäe, Asalnase männi, Kudabų saare, Baltiose looduskaitseala ning Linkmenase ja Alksnaitise järvede ümbruse. See oli rännak läbi künkliku jääaja maastiku, järvede ja legendide vahel, kus iga samm meenutas ajalugu ja udu lõi salapärase õhkkonna.

Matk algas Ginučiai linnamäe juurest, kus iga osaleja sai väikese „õnneküpsise“ – sümboolse soovi teekonnaks. Hommik oli uduga kaetud, peites õrnalt metsi ja veepinnal peegelduvaid varje, andes matkale erilise rahu ja müstilisuse tunde.

Teele asudes peatusid naised imetlemaks vaateid, jagamaks naeratusi ja kogemusi. Iga peatus oli otsekui väike avastus: alates linnamägede kõrgustest kuni külade vaikuseni, samblalõhnast kuni pehme tuulehelina sees peituvate mälestusteni.

Ajalood, mis peituvad küngaste ja järvede vahel

Linkmenase ja Ūkojo järvede vahel kõrguv Ginučiai linnamägede kompleks on kahe künka kaitsesüsteem, mis meenutab muistsete linnuste aega. Siin seisis kunagi Linkmenų linnus, mida esmakordselt mainiti juba 1373. aastal. See paik oli strateegiliselt oluline – siit avanes vaade järvedele ja küngastele, mis võimaldas jälgida lähenevaid vaenlasi. Kuigi linnus hävitati hiljem Liivimaa ordu poolt, tuletavad tänini säilinud vallid ja sügavad kaevikud meelde, kui tugev ja nutikas oli vana­eestlaste (lietuvių) kaitse. Arheoloogide leitud treitud keraamika killud näitavad, et siin ei kaitstud end üksnes, vaid loodi ka oma asula.

Paikse mälestuse osaks on jäänud ka president Antanas Smetona tamme lugu – puu, mis istutati 1934. aastal tema 60. sünnipäevaks. See on jõu, järjepidevuse ja armastuse sümbol oma maa vastu. See koht hoiab siiani erilist aurat, kus loodus ja ajalugu põimuvad ühte.

Ümbruskonnas ringlevad ka vanad legendid – mäes peituvast august, kus ilmus salapärane vanaeit, üleujutatud linnast ning kividest, mis maasse visatuna taas pinnale kerkisid. Need lood meenutavad, et see maa hoiab endas rohkem, kui silmaga näha – selle vaikuses elavad sajandite lood.

Asalnase mänd – vaikne looduse ime

Matka ajal peatusid naised muljet avaldava Asalnase männi juures, mis kasvab samanimelise järve lähedal. See on vana, erilise kujuga puu, mille tüvi näib olevat justkui põimunud paljudest elujoontest. Räägitakse, et selle männi all tasub peatuda – siin on eriliselt vaikne ning õhk lõhnab vaigu ja sammalde järele. Sellised hetked meenutavad, et matk ei ole vaid tee jalgadele, vaid ka puhkus mõtetele.

Aukštaitija külad – elav traditsioonide vaim

Matk viis läbi Aukštaitija rahvuspargi ümbruse, kus küngaste ja järvede vahel paiknevates etnoarhitektuursetes külades on vana vaim säilinud tänaseni. Siin seisavad palkhooned õlg- või laastukatustega, nikerdatud aknaraamidega, vanad küünid, aitad ja järvede äärsed saunad – vaiksed tunnistajad inimeste elust, nende suhtest looduse ja traditsioonidega.

Neis paigus aeg justkui aeglustub. Külades on ikka veel tunda loomulikku elurütmi – rahulikku, sooja ja lihtsusega täidetud. Need on kohad, kus inimene ja loodus räägivad endiselt ühes rütmis, meenutades, et tõeline harmoonia peitub lihtsuses.

Ladakalnis – legendidega ümbritsetud küngas

Matka lõpus jõudsid rändajad Ladakalnisse – kõrgele künkale Ūkojo ja Linkmenase järvede vahel. Selle tipust avaneb üks kaunimaid vaateid kogu Aukštaitijas, kust on korraga näha koguni kuus järve. Künka katavad männikud ning mööda nõlvu libisevad tuulehoolet, tuues endaga rahutunde.

Räägitakse, et iidsetel aegadel asus siin pühamu, mis oli pühendatud jumalannale Ladale – maa ja viljakuse hoidjale. Järgides vana traditsiooni, võtsid osalejad igaüks ühe väikese kivikese ja kandsid selle künka tippu – justkui väikese soovi või tänu märgiks. Ümberringi hõljus eriline vaikus ning õrn udu andis künkale müstilisuse. See on paik, kus ajalugu, loodus ja inimese tunded sulanduvad üheks tervikuks.

Tänu ja ühtekuuluvuse jõud

See matk ei olnud vaid teekond läbi küngaste ja järvede, vaid ka rännak sisemaailmas. Iga samm tuletas meelde, et oluline pole mitte vahemaa, vaid tunne – see hetk, kui sinu kõrval kõndivad naised muutuvad inspiratsiooniks, toeks ja jõuks.

Südamlik tänu Ada Vėtrele – kolmanda Naiste matka korraldamise eest, hoolivuse, motivatsiooni ja selle eest, et tema idee koondada naised ühtsuse teele sai tõeks. Aitäh ka kõigile matkal osalenud naistele – naeratuste, vestluste, jagatud fotode ja sooja õhkkonna eest, mis saatis kogu teekonda.

Iga meie samm selles rännus oli justkui väike võit argipäeva rutiini üle ja samal ajal meeldetuletus, et tõeline tugevus peitub naiselikkuses, looduses ja ühtsuses.