Zubovide loss on tähtis ajalooline ja arhitektuuriline maamärk, mille juured ulatuvad Leedu Suurvürstiriigi aegadesse. 1589. aastal asutatud Šiauliai mõis oli suurim riigi omandis olev maa-ala Suurvürstiriigis ning seda haldasid silmapaistvad isikud, nagu Mikalojus Kristupas Radvila Našlaitėlis ja Jeronimas Valavičius. Mõis sai kannatada Rootsi sissetungide ja tulekahjude tõttu, kuid seda taastati korduvalt sajandite jooksul.
Mõisa õitsengu haripunkt saabus Antanas Tyzenhauzase ajal, kes valitses mõisa aastatel 1765–1780. Tema ajal hakati ehitama tähtsaid hooneid, nagu loss ja tallid, ning rajati park ja aed. Pärast Poola-Leedu liidu kolmandat jagamist läks Šiauliai mõis Vene impeeriumi koosseisu ja Katariina II kinkis selle oma soosikule Platon Zubovile.
Zubovite valitsusajal 19. sajandi keskel ehitati loss ümber
klassitsistlikus stiilis. Samuti renoveeriti majandushooned ning kohandati need elamu- ja avalikuks kasutuseks. Mõisapark ümberkujundati vabakujunduslikuks inglise pargiks, mida kaunistasid Kastanitänav ja viljapuuaed.
Pärast Zubovite lahkumist mõisast kohandati hooned erinevatele vajadustele. 1920. aastatel, pärast Esimest maailmasõda, sai mõisast oluline osa linnast – lossis asus Šiauliai õpetajate seminar, hiljem Pedagoogiline instituut, ning endises tallihoones tegutses kohus.
Mõis mängis olulist rolli Leedus ka trükisõna keelustamise ajal, kui see oli salajaseks Leedu ajakirjanduse levitamise punktiks. Pärast Teist maailmasõda tegutsesid lossis mitmed koolid ja haridusasutused. Tänapäeval asub Zubovide lossis Šiauliai Ülikooli Kunstide teaduskond, ülejäänud mõisahooned teenivad avalikke eesmärke.