Hertsog Kristupas Radvila (1547–1603), kaitstes Biržai maad ja Leedu põhjapiiri, ehitas 16. sajandi lõpus Leedu moodsaimat bastion-kindlust. Ehitust alustati 1575. aastal, rajades tammi Apaščia ja Agluona jõgede ühinemiskohta. 1586.–1589. aastatel rajati muldvallid, esinduspalee, evangeelne reformeeritud kirik, arsenal, kasarmud ja muud olulised hooned. Kindlus ja linn moodustasid ühtse kaitsesüsteemi.
17. sajandi alguses sattus Poola-Leedu ühendriik sõtta Rootsiga (1600–1660), mille käigus hävitati Biržai kindlus 1625. aastal. 1637. aastal alustas hertsog Kristupas II Radvila kindluse taastamist uue Hollandi fortifikatsioonimudeli järgi, millele olid iseloomulikud võimsad muldvallid ja bastionid. Tema poeg Jonušas Radvila (1612–1655) jätkas töid, kuid 1655. aastal hõivasid rootslased lossi.
18. aastal sai Bogusław Radvila (1620–1669) kindluse tagasi ning juhtis selle taastamist elades Königsbergis. 1662. aastal koostati üldplaan, kuid
pärast tema surma 1669. aastal ehitustööd katkestati. Testamendiga jättis Bogusław kogu oma vara tütrele Ludwika Karolina Radvilaite’le (1667–1695), kes alustas taas ehitust 1671. aastal. 1682. aastaks valmis võimas kaitsekompleks palee, kindlustuste ja 21 hoonega.
Suur põhjasõja ajal (1700–1721) oli Biržai oluline lahinguväli. 1701. aastal sõlmisid siin Vene tsaar Peeter I ja Poola-Leedu kuningas August II lepingu Rootsi vastu. Samal aastal hõivasid rootslased linna, mis vallutati tagasi 1703. aastal. 1704. aastal vallutas rootsi armee kindrali A. L. Levenhaupti juhtimisel kindluse uuesti ning taandudes õhkis selle.
Biržai lossi esinduspalee taastati aastatel 1978–1986. 1987. aastal avati seal avalik raamatukogu, 1989. aastal Biržai piirkonnamuuseum „Sėla“. Lisaks paleele taastati Radvila suguvõsa rajatud 17.–18. sajandi bastion-kindluse osad: kaks püssirohulaohoonet, sild ja arsenal, taaselustades Biržai ajaloolise hiilguse.