Kirikut on aastate jooksul korduvalt ümber ehitatud ja tulekahjudes kahjustatud, kuid see on alati olnud oluline nii kultuurilisele kui ka usulisele kogukonnale. 1611. aastal läks kirik pärast linna tulekahju uniaatide valdusse, kuid 1655. aastal tagastati see õigeusu kogudusele. 1708. aastal külastas kirikut Vene tsaar Peeter I, kes tänas seal Jumalat oma võidu eest Rootsi kuninga Karl XII üle ning ristis Abram Hannibali – poeet Aleksandr Puškini vanavanaisa.
Pärast Teist maailmasõda sai kirik suuri kahjustusi, kuid see taastati. 1961. aastal
suleti kirik ja muudeti rakenduskunsti muuseumiks, kuid 1990. aastal anti see tagasi õigeusu kogudusele ja 1991. aastal taas pühitseti. Täna saab seal näha nikerdatud ikonostaasi 15.–16. sajandi ikoonidega, sealhulgas ainulaadset Püha Paraskeva kuju.
Kiriku arhitektuuri iseloomustavad silindriline võlvitud eesruum, kõrged laed ja suur kuppel, mida hoiavad neli sambaga ühendatud kaart. See ei ole mitte ainult oluline religioosne paik, vaid ka väärtuslik kultuurimälestis, mis peegeldab Vilniuse ajaloo sügavust ja linna kujundanud sündmusi.