20. septembril toimus Marcinkonyses esimene Naiste matkaklubi retk, mille korraldas klubi asutaja Ada Vetre. Tema on selle idee algataja, kelle eesmärk on koondada naisi ühisesse tegevusse, mis innustaks rohkem liikuma, loodust tundma õppima ja ühtekuuluvusest jõudu ammutama. Ada usub, et matkad võivad saada mitte ainult füüsiliseks tegevuseks, vaid ka naiste vastastikuse toe, sõpruse ja inspiratsiooni allikaks.

Naiste matkaklubi sündis Ada ideest luua naistele ruum, kus soovitakse rohkem liikuda, looduses viibida ja mõttekaaslasi leida. Siia on oodatud kõik – nii algajad kui ka kogenud matkajad. Kõige olulisem on soov liikuda, suhelda ja rohkem avastada.

Esimene retk algas Marcinkoni külastuskeskusest, kust rändurid suundusid Dzūkija metsade õpperajale. Esimene peatus tehti Šaudzyklos mäel, kust avaneb muljetavaldav panoraam looklevale Grūda jõe orule.

 Edasi peatusid naised stendi juures, mis rääkis  õõnesmesindusest, kus nad said teada, kuidas vanasti mändidesse tehti õõnsused metsmesilaste hoidmiseks. See on üks vanimaid dzūkija traditsioone, mis näitab inimeste ja looduse kooskõla.

Hiljem jõudsid rändurid Marcinkoni Pühade apostlite Siimona ja Juuda kiriku juurde ning selle kõrval seisva  puust risti juurde, mille küljes rippus rahvuslik põll. Seal peatusid naised ja arutlesid, mida see tähendab – see meenutas vanu leedu traditsioone, kus ristide külge seoti kangaid või paelu tänu või palve märgina.

Edasi viis marsruut ühte muljetavaldavaimasse paika –  Klonių (Kuke) luite juurde. Kunagi liikus see luide pidevalt, kattis põlde ja teid, ning alles istutatud metsad peatasid liiva kandumise. Tänapäeval on see oluline osa Dzūkija maastikust, mida kohalikud kutsuvad endiselt Kuke luitseks.

Matkajad pöörasid sisse ka Kõrgsoo “Karu tagumiku” juurde – paika, mis on kuulus mitte ainult vaimuka nime, vaid ka rikkaliku looduse poolest. Kõndides naljatasid naised, et peab ettevaatlikult astuma, muidu võib otse “karu tagumikku” vajuda. Siin nägid nad jõhvikakangroosi, turbasammalt ja sammalde vahelt leidsid ka küpseid jõhvikaid. Õnnestus isegi leida miniatüürne putuktoiduline taim – huulhein, mis valmistas matkajaile suurt rõõmu.

Kogu matka vältel võlusid Dzūkija metsad mitte ainult lugude ja legendidega – mõned naised ei suutnud vastu panna ja hakkasid seeni korjama. Kottidesse rändasid kukeseened, teised seened ning õnnestus leida ka seente kuningas – kivipuravik. Sellised hetked lisasid matkale veelgi rõõmu ja meenutasid, et sügisene Dzūkija on alati helde.

Matka lõpus plaaniti minna rajale, mis viis läbi soo, kuid vihmade tõttu oli see üle ujutatud, seega tuli valida teine marsruut. Siiski ei jäänud muljetest puudu – matk ei veninud pikaks ja oli just paras: täis looduse ilu, sooje vestlusi ja toredaid avastusi.

See matk on alles algus. Ada Vetre, kes rajas Naiste matkaklubi, näitas, et tema idee innustada naisi rändama, kogema ja ühtekuuluvust jagama on juba saanud tegelikkuseks. See on esimene, kuid kindlasti mitte viimane kokkusaamine, mis, usume, kujuneb kauniks traditsiooniks.

Kui teile meeldis meie artikkel, kutsume teid meie tegevusega ühinema ja seda projekti toetama. Teie toetus aitab luua rohkem sisu ja edendada turismi Balti riikides. Toeta meid siin.